A Travellerspoint blog

Uganda

Aafrika rohelised mäed

sunny 26 °C

ug4 001.jpg

Peale paaripäevast eetrivaikust oleme nüüd jälle tagasi Kampalas. Laupäeva hommikul astusime siit bussi peale, et sôita itta Keenia piiri äärde, Mbalesse. Esialgu üsna tavapäraselt (loe: igavalt) alanud bussisôit muutus veidi pônevamaks, kui kaks kohalikku vanemat härrasmeest otsustasid inglise keeles päevapoliitilisi tulipunkte arutama hakata ja sai sootuks elava pöörde seejärel, kui meie isegi kohalike standardite järgi üsna raske jalaga bussijuht ühe teise teepeenra poolt möödasôitu üritanud mikrobussi lihtsalt teelt välja surus. See manööver äratas ka kôik ülejäänud reisijad tukkumisest ning järgnes ca. pooleteise tunni pikkune vali ja avalik arutelu mis algas kohasest liikluskäitumisest ja jôudis välja pereväärtuste, valetamise lubatavuse vôi mitte-lubatavuse ning poliitiliste ja isiklike vabaduste sügavate teemadeni. Kuigi teemad vôivad tunduda vägagi tôsised ja arutelu oli äärmiselt hingestatud, oli vahepeal tôsine oht, et osad arutlejad suurest naermisest lihtsalt püksi teevad.

Mbares tegime pôgusa söögipeatuse - proovisime kohalikke hôrgutisi nimega posho ja matooke. Kui posho oli täiesti igasugu maitseta valge tihke ollus, siis matooke (mida tehakse banaanist) oli tumeda kollaka varjundi ja mingi ôrna maitsega - kas see on poshoga vôrreldes hea vôi halb asi ei osanudki kohe öelda. Kôik mis nimetatud roogadel maitses puudu jäi oli aga küllaga tasa toiteväärtuses.

ug4 002.jpg

Peale lôunasöögist toibumiseks vôetud väikest pausi astusime linna teises ääres oleva pisema bussijaamani ja sealt vurasime tunni ajaga edasi Elgoni eelmäestikes asuva väikse Sipi külani, mille kuulsus pôhineb peamiselt kolmes tôepoolest üsna ilusas koses (suurim mälu järgi vist 66 meetrit kôrge) ja muidu väga maalilises maastikus. Küla läbiv asfalttee oli täis heledaid tooreid kohviube, mida kohalikud seal päikse käes kuivatasid ja vahepeal rehataolise tööriistaga ümber pöörasid. Kuna ööbimiskoha väravast väljudes jäid nagu takjad külge mitmesugused kohalikud suusamütsides onklid kes mônetuhande shillingu eest lubasid meile näidata iga kohalikku koske, mäge, koobast vôi orgu, veetsime järgmised kaks väga rahulikku päeva suuremalt osalt oma banda rôdul istudes vaateid nautides.

ug4 004.jpg

Täna hommikul ajasime jälle kotid selga ja tulime sama teed mööda tagasi ning homme ongi siis juba meie kolme Aafrika-nädala viimane päev. Kolmapäeva hommikul kell 9:05 lahkume siit Londoni suunas kus veedame vahepeatuseks ühe öö ning neljapäeva pärastlôunal on kôigil austajatel vôimalus meile juba Tallinna Lennujaama vastu tulla.

Aitäh kôigile, kes meile selle aja jooksul kaasa elasid. Näeme kodus.

Posted by tarmo 09:03 Archived in Uganda Comments (0)

Kôige ilusam leviauk

Taustaks Genialistide "Leekiv armastus"

sunny 28 °C

Juhtus siis nii, et tuli plaanitust pikem paus ja pôhjuseks lihtsalt see, et vahepeal ei olnud internetile mingit ligipääsu.

Pühapäeva hommikul saabus kurb lahkumise hetk - kuna vaatajad/kuulajad olid meie Aafrika reality showst Raini ja Toomase välja hääletanud pidid nimetatud kodu poole liikuma hakkama (plaaniga siiski enne Niiliuse ülemjooksul kummipaadis kärestikke läbida ja kindla lubadusega sellest ka blogi vahendusel kôigile teada anda). Meie Helelyniga vedelesime Bunyonis veel peaaegu lôunani, jalutasime siis Overland Camp'i väravast mônesaja meetri kaugusele - et turistihindade epitsentrist veidigi eemalduda - ja vôtsime seejärel kaks bodaboda-t (kohalikku mopeed-taksot) 9km kaugusel asuvasse lähimasse linna, Kabalesse.

ug2 005.jpg

Pühapäevad Kabales oleks muidu ilmselt tapvalt igavad, kui seal ei toimuks jalgpallimatshe, kuhu suurem osa linna meessoost elanikkonnast, jalgrattad käekôrval, kohale ilmuvad ja valjuhäälselt ilusamate särkidega meeskonnale kaasa elavad. Lisaks jalgpallile koosnes meie pühapäev veel rahavahetusest (300 dollarit shillinguteks) kohalikus hindu supermarketis ning joogi-ja-söögivarude täiendamisest sealsamas. Seejärel oligi juba ôhtu ja paraku läks meie plaan ôhtul raamatuid lugeda suurema ülelinnalise elektrikatkestuse nahka.

ug2 006.jpg

Järgmisel hommikul asusime jälle teele - sihiks Ssese saarestik (asub Masakast idas ning koosneb ühest suuremast ja 83-st väiksemast saarest Victoria järves). Kohalejôudmine vôttis vana hea Aafrika tava kohaselt suurema osa päevast, sisaldades ka ca. tunniajalist praamisôitu ning ôhtul kella 7 paiku jôudsime, üleni tolmustena Hornbill Campsite-i.

ug2 008.jpg

Hornbill Campsite on, nagu nimigi ütleb, väike laagriplats koos liivaranna ja kahe bandaga, mida peab Luke - silma järgi nii 50-aastane, uskumatu aktsendiga kuid muidu üllatavalt ladusat inglise keelt rääkiv hollandlane. Lisaks Luke'ile elavad Hornbillis veel 4-5 kohalikku, kes teevad süüa ja riisuvad rehaga randa ja kaks kohitsetud kuid väga rassistlikku koera - Rupert ja Osama. Nimelt olid koerad äärmiselt sôbralikud kôigi muzungude suhtes, samas kui kôiki kohalikke (kaasa arvatud neid, kes ise laagris elasid ja töötasid) püüdsid iga hommik kas pureda vôi siis vähemalt nende peale korralikult paar minutit haukuda.

ug2 009.jpg

Aga päevad möödusid Ssese saartel väga väga rahulikult - peamiselt vaatasime kuidas muru kasvab, sügasime Osamat kôrva tagant ja lugesime vôrkkiiges vedeledes raamatuid. Kuni lôpuks siis täna hommikul kella kümne paiku ajas Luke oma paarikümne aasta vanusele punasele Land Roverile (millega ta muidu mulda, prusse, telliskive ja muud eluks vajalikku vedas) hääled sisse, et meid üle mäe kalasadamasse ära visata, kust lähevad kalapaadid Kampala lähedale Kasenyisse. Ilm ähvardas üsna koledaks minna - vihma hakkas sadama ja tuul tôusis ning saades aru, et see meie kavatsusi ei muuda, arvas üks kohalik, Vincent, et "You muzungus are crazy. We in Africa change plans."

Kalasadam oli pigem lihtsalt väike laht kui sadam. Meie paat ootas kaldast paarikümne meetri kaugusel väljumist ja peale seda kui me olime oma 10,000 shillingit kôige tähtsama väljanägemisega (pikk tumesinine mantel ja natuke narmendava äärega ôlest kaabu) mehele loovutanud, vôtsid kaks poissi meid ôlgadele ja sumasid paadini.

ug2.jpg

Ilm läks ônneks üsna pea selgeks ning järgmised neli tundi sôitsime lagipähe kôrvetava päikese all, orienteerudes peamiselt veepinnal tukkuvate pelikanide abil. Vaatamata minu vahepealsetele môningatele navigatsiooni-alastele kahtlustele (tüürimees paistis ca. pool teest kas magavat vôi siis vähemalt kinnisilmi paati juhtivat) jôudsime kella nelja paiku Kasenyisse, kus meid suure melu ja tingimise saatel taas koos seljakottidega ôlgadele vôeti ja kaldale tassiti.

Teel Kampalasse oli meil veel väike kokkupuude kohaliku politseiga, kes lubas järgmisel korral mind eesistmel ilma turvavööta sôitmas leides kohapeal arreteerida ja Uganda kohtukulli ette tirida - suurele draamale, dokumentide kontrollimisele ja moraalilugemisele vaatamata lahkusime üksteisest väga sôbralikult.

Kampalas käisime kohe hiina restoranis (et saada vaheldust viimaste päevade mônevôrra üksluisele dieedile) ning kardetavasti vedeleme siin veel ka homse päeva, toibudes tänasest päiksepistest ja juues Vassily's Cafe kuulsat jooki cafelarte. Kui kellelgi on soovitusi selle suhtes, kuidas me oma reisi viimased päevad siin mööda saata vôiks, siis andke teada :).

Posted by tarmo 09:03 Archived in Uganda Comments (2)

Motorcycle Diaries

Kaheksakümmend kilomeetrit mopeedidega

semi-overcast 18 °C

uganda_map.jpg

Tervist jälle ja sedakorda siis juba taas Ugandast. Nii nagu eelmisel korral jutt jäi, vôtsime neljapäeva hommikul Ruhengerist neli mootorratast koos juhtidega. Meie esialgse plaani peale nendega koos Kabalesse sôita vangutasid kôik kohalikud rattajuhid kahtlevalt pead - peale piiri pidavat tee kole halvaks minema ja pealegi ei saa nad niisama ratastega Ugandasse - küll aga pidi Cyanika-st väikse vaevaga olema vôimalik uued juhid leida. Ja nii jäigi, ajasime seljakotid selga, kiivrid pähe ja kihutasime 25 kilomeetrit piirini.

Sel ajal kui me piiril formaalsustega tegelesime tegi meiega tutvust paar kohalikku selli, kes pakkusid meile Kabalesse saamiseks oma teenuseid ning küsimusele kui palju see maksab vastamiseks ajas üks neist pea viltu, môtles veidi ja arvas siis, et "ten hundred thousand". Pikema kauplemise ja olemasolevate ja mitte-olmasolevate arvude teemal filosofeerimise järel otsustasime siiski vôtta auto ainult järgmiseks kümneks kilomeetriks, kuni Kisoroni, et siis seal vaadata, mis edasi saab.

Kisoros peatusime paariks tunniks ühe kohaliku hotelli restoranis ning rentisime järgmised neli mootorratast (koos juhtidega), et vôtta ette viimased ca. 50-60 kilomeetrit Bunyoni järveni. Kiivreid seekord aga enam ei olnud. Tee pidi Kisorost alates kuuldavasti väga halvaks minema ja tôesti-tôesti, esimese meile tee peal vastu sôitnud bussi juhil oli peas respiraator - ja Aafrikas on see halb märk.

Minu juhiks sattus Valentino Rossi, kes hoolimata esialgsest kokkuleppest üheskoos sôita vôttis oma mopeedist viimast. Kui ratas mônes eriti liivases ja kivises kurvis koledasti külge ette kiskus pööras ta vaid pea üle ôla tagasi ja sisistas läbi hammaste verrry bad road. Aga vaated olid tôepoolest hingematvad - guidebookid vôrdlevad seda regiooni Shveitsiga. Treppides pôldudega mäed vaheldusid bambusesalude ja vihmametsadega kui tee lookles mägedest üles ja alla, läbi lugematu hulga külade kus lapsed tee ääres kriiskasid muzungu muzungu (suahiili-keelne sôna valge mehe kohta).

Vast nii kümme kilomeetrit enne päralejôudmist juhtus lôpuks see, mida oli ammu oodata - nimelt läks Helelyni mootorrattal kumm katki. Kuna mina olin Valentinoga kuskil kaugel ees ja Toomase juht tegi kangelaslikke pingutusi meil sabas püsida, siis ei jäänudki muud üle, kui Helelyn koos kotiga Raini mopeedi peale ümber kolida - kottidega koos oli vaesel aparaadil turjal siis üle 200 kilo. See tôi kaasa môningasi probleeme juhitavusega ning mitmetes kurvides sôitis kogu see lôbus seltskond raginal teeäärsetesse pôôsastesse, samas kui tôusudel libises kôigepealt Rain ja seejärel Helelyn lihtsalt sadulast maha ja pidid seejärel jala tôusu lôpuni kômpima.

ug2 010.jpg

Umbes kella kolme paiku saabusime lôpuks neljakesi oma kolmel mootorrattal, pôhjalikult läbiraputatutena, üleni tolmustena ja väga ônnelikena Bunyoni Overland Campi, mis asub looduskaunis kohas eelpoolnimetatud järve kaldal. BOC ise on vaimustavalt lahe kohake mäenôlvale ehitatud pisikeste rôduga majade, ujumissilla, lahtise restorani ja kanuulaenutusega majutuskoht, millel esialgu ei paistnud ühtki puudust olevat. Kui me olime kôigepealt järve hüpanud, dushi all käinud, oma riided pessu andnud ja seejärel just valmistumas idülliliseks vaikseks ôhtusöögiks hakkas eemalt kostma diiselmootori mürinat ning mône minuti pärast veeres ôuele Dragomani truck, kust ronis välja terve pioneerilaager muzungusid, kes kôigepealt oma telgid üles ajasid ja siis terve ôhtu restoranis telekast jalgpalli vaatasid ja väga valju häälega mitte-väga-naljakaid anekdoote rääkisid.

Ja kuivôrd täna lôuna paiku saabus siia VEEL üks overland truck, siis otsustasime vôtta paadi ja emigreeruda ôhtuni Bushara saarele, kus on sarnane camp kuid kus tänu veidi keerulisemale kohalejôudmisele ei ole terve ôu täis küklooplampide ja Camel Trophy lühikeste pükstega britte ja ameeriklasi. Veetsime seal väga toreda pärastlôuna peamiselt raamatuid lugedes. Kella seitsmeks oli paat meil uuesti vastas ja tôi meid tagasi. Järv oli täis kanuusid kust inimesed üksteisele lehvitavad ja elu on ilus.

Ilmselt oleme siin veel ühe quality puhkepäeva, peale mida Rain ja Toomas hakkavad juba Kampala poole tagasi liikuma. Meie suundume siit tôenäoliselt otse Ssese saartele, kus viimane nädal järve ääres raamatuid lugedes ja kanuudega väiksemaid saari külastades päevi tasakesi ôhtusse veeretada.

Posted by tarmo 09:26 Archived in Uganda Comments (0)

Kampala klubielu

neljapaeval, st keset nadalat

Koht tais soodud olime hetkeks kahevahel, kas reisivasimust valja magama hakata voi pisut ohtust pealinna melu uurida. Otsustasime siiski viimase kasuks, sest teadsime ju ette, et jargmisel paeval tuleb pea kogu valge aja bussis veeta, et ohtuks Ruandasse jouda. ja bussis on ju alati hea uni.
Niisiis leidsime (edaspidi on selles kirjajupis meie all silmas peetud Toomast ja Raini), et tuuri tuleks alustada klubist nimega Half London. sinna joudmiseks kauplesime kaks mopeedi, kes poole tee peal tankima pidid. siin soidavad koik tyybid paari tilga kytusega paagi pohjas ja kui tousu peal mootor seisma jaab, paluvad reisijal ratta seljast maha tulla, puhuvad mingisse torusse, et monedki meetrid edasi soita ja siis vaba hooga otse bensukasse.
Half Londonis pidavat olema agedaim kohalik laiv muusika, mis sel neljapaeval tahendas karaokeohtut. siin ise laulma ei pea vaid lihtsalt imiteerima laulmist, voib ka rahva hulgast suvalisi vooraid inimesi lavale tirida ja nendega siis jalalt jalale tammuda ja pisut suud maigutada.
Me vaatasime seda shoud baaripukkide otsast pealt, kui kaks tydrukut ennast meie lahedal sisse seadsid deklareerides, et nad tahavad lihtsalt sobrad olla (seda lubadust sai neile mitu korda meelde tuletatud). Tydrukud vaitsid end olevat parit Sudaanist ja olid tulnud lihtsalt sopradele kylla. saimegi sopradeks, st meie ostsime neile olut ja nemad tegid meile ekskursiooni ooklubidesse, juba ette hoiatades, et nendes klubides "ladies will love you". Tahelepanu puuduse all me kannatama ei pidanudki, aga suurematest sekeldustest aitasid meid ara hoida me sobrad, kes meiesuunalist suuremat huvi taheldades sekkusid ja ligitikkujad meist omaniku zhestidega eemale peletasid. Kohalike hulgas palvisid isearanis suurt imetlust meie ninad, need pidavat olema vaga vaikesed (neil ju sellised laiad poksijate stiilis).
Ohtu lopetuseks vahetasime telefone, st seekord mitte numbreid vaid aparaate. Nimelt hakkas mu telefon meeldima yhele meie sopradest ja tegimegi kaupa Nokia Nokia vastu. Nyyd ta siis pusib eestikeelse menyy kallal, mu uus telefon oli onneks juba ingliskeelne.

Posted by raintamm 12:00 Archived in Uganda Tagged women Comments (0)

(Entries 1 - 4 of 4) Page [1]