A Travellerspoint blog

August 2005

Aafrika rohelised mäed

sunny 26 °C

ug4 001.jpg

Peale paaripäevast eetrivaikust oleme nüüd jälle tagasi Kampalas. Laupäeva hommikul astusime siit bussi peale, et sôita itta Keenia piiri äärde, Mbalesse. Esialgu üsna tavapäraselt (loe: igavalt) alanud bussisôit muutus veidi pônevamaks, kui kaks kohalikku vanemat härrasmeest otsustasid inglise keeles päevapoliitilisi tulipunkte arutama hakata ja sai sootuks elava pöörde seejärel, kui meie isegi kohalike standardite järgi üsna raske jalaga bussijuht ühe teise teepeenra poolt möödasôitu üritanud mikrobussi lihtsalt teelt välja surus. See manööver äratas ka kôik ülejäänud reisijad tukkumisest ning järgnes ca. pooleteise tunni pikkune vali ja avalik arutelu mis algas kohasest liikluskäitumisest ja jôudis välja pereväärtuste, valetamise lubatavuse vôi mitte-lubatavuse ning poliitiliste ja isiklike vabaduste sügavate teemadeni. Kuigi teemad vôivad tunduda vägagi tôsised ja arutelu oli äärmiselt hingestatud, oli vahepeal tôsine oht, et osad arutlejad suurest naermisest lihtsalt püksi teevad.

Mbares tegime pôgusa söögipeatuse - proovisime kohalikke hôrgutisi nimega posho ja matooke. Kui posho oli täiesti igasugu maitseta valge tihke ollus, siis matooke (mida tehakse banaanist) oli tumeda kollaka varjundi ja mingi ôrna maitsega - kas see on poshoga vôrreldes hea vôi halb asi ei osanudki kohe öelda. Kôik mis nimetatud roogadel maitses puudu jäi oli aga küllaga tasa toiteväärtuses.

ug4 002.jpg

Peale lôunasöögist toibumiseks vôetud väikest pausi astusime linna teises ääres oleva pisema bussijaamani ja sealt vurasime tunni ajaga edasi Elgoni eelmäestikes asuva väikse Sipi külani, mille kuulsus pôhineb peamiselt kolmes tôepoolest üsna ilusas koses (suurim mälu järgi vist 66 meetrit kôrge) ja muidu väga maalilises maastikus. Küla läbiv asfalttee oli täis heledaid tooreid kohviube, mida kohalikud seal päikse käes kuivatasid ja vahepeal rehataolise tööriistaga ümber pöörasid. Kuna ööbimiskoha väravast väljudes jäid nagu takjad külge mitmesugused kohalikud suusamütsides onklid kes mônetuhande shillingu eest lubasid meile näidata iga kohalikku koske, mäge, koobast vôi orgu, veetsime järgmised kaks väga rahulikku päeva suuremalt osalt oma banda rôdul istudes vaateid nautides.

ug4 004.jpg

Täna hommikul ajasime jälle kotid selga ja tulime sama teed mööda tagasi ning homme ongi siis juba meie kolme Aafrika-nädala viimane päev. Kolmapäeva hommikul kell 9:05 lahkume siit Londoni suunas kus veedame vahepeatuseks ühe öö ning neljapäeva pärastlôunal on kôigil austajatel vôimalus meile juba Tallinna Lennujaama vastu tulla.

Aitäh kôigile, kes meile selle aja jooksul kaasa elasid. Näeme kodus.

Posted by tarmo 09:03 Archived in Uganda Comments (0)

Kôige ilusam leviauk

Taustaks Genialistide "Leekiv armastus"

sunny 28 °C

Juhtus siis nii, et tuli plaanitust pikem paus ja pôhjuseks lihtsalt see, et vahepeal ei olnud internetile mingit ligipääsu.

Pühapäeva hommikul saabus kurb lahkumise hetk - kuna vaatajad/kuulajad olid meie Aafrika reality showst Raini ja Toomase välja hääletanud pidid nimetatud kodu poole liikuma hakkama (plaaniga siiski enne Niiliuse ülemjooksul kummipaadis kärestikke läbida ja kindla lubadusega sellest ka blogi vahendusel kôigile teada anda). Meie Helelyniga vedelesime Bunyonis veel peaaegu lôunani, jalutasime siis Overland Camp'i väravast mônesaja meetri kaugusele - et turistihindade epitsentrist veidigi eemalduda - ja vôtsime seejärel kaks bodaboda-t (kohalikku mopeed-taksot) 9km kaugusel asuvasse lähimasse linna, Kabalesse.

ug2 005.jpg

Pühapäevad Kabales oleks muidu ilmselt tapvalt igavad, kui seal ei toimuks jalgpallimatshe, kuhu suurem osa linna meessoost elanikkonnast, jalgrattad käekôrval, kohale ilmuvad ja valjuhäälselt ilusamate särkidega meeskonnale kaasa elavad. Lisaks jalgpallile koosnes meie pühapäev veel rahavahetusest (300 dollarit shillinguteks) kohalikus hindu supermarketis ning joogi-ja-söögivarude täiendamisest sealsamas. Seejärel oligi juba ôhtu ja paraku läks meie plaan ôhtul raamatuid lugeda suurema ülelinnalise elektrikatkestuse nahka.

ug2 006.jpg

Järgmisel hommikul asusime jälle teele - sihiks Ssese saarestik (asub Masakast idas ning koosneb ühest suuremast ja 83-st väiksemast saarest Victoria järves). Kohalejôudmine vôttis vana hea Aafrika tava kohaselt suurema osa päevast, sisaldades ka ca. tunniajalist praamisôitu ning ôhtul kella 7 paiku jôudsime, üleni tolmustena Hornbill Campsite-i.

ug2 008.jpg

Hornbill Campsite on, nagu nimigi ütleb, väike laagriplats koos liivaranna ja kahe bandaga, mida peab Luke - silma järgi nii 50-aastane, uskumatu aktsendiga kuid muidu üllatavalt ladusat inglise keelt rääkiv hollandlane. Lisaks Luke'ile elavad Hornbillis veel 4-5 kohalikku, kes teevad süüa ja riisuvad rehaga randa ja kaks kohitsetud kuid väga rassistlikku koera - Rupert ja Osama. Nimelt olid koerad äärmiselt sôbralikud kôigi muzungude suhtes, samas kui kôiki kohalikke (kaasa arvatud neid, kes ise laagris elasid ja töötasid) püüdsid iga hommik kas pureda vôi siis vähemalt nende peale korralikult paar minutit haukuda.

ug2 009.jpg

Aga päevad möödusid Ssese saartel väga väga rahulikult - peamiselt vaatasime kuidas muru kasvab, sügasime Osamat kôrva tagant ja lugesime vôrkkiiges vedeledes raamatuid. Kuni lôpuks siis täna hommikul kella kümne paiku ajas Luke oma paarikümne aasta vanusele punasele Land Roverile (millega ta muidu mulda, prusse, telliskive ja muud eluks vajalikku vedas) hääled sisse, et meid üle mäe kalasadamasse ära visata, kust lähevad kalapaadid Kampala lähedale Kasenyisse. Ilm ähvardas üsna koledaks minna - vihma hakkas sadama ja tuul tôusis ning saades aru, et see meie kavatsusi ei muuda, arvas üks kohalik, Vincent, et "You muzungus are crazy. We in Africa change plans."

Kalasadam oli pigem lihtsalt väike laht kui sadam. Meie paat ootas kaldast paarikümne meetri kaugusel väljumist ja peale seda kui me olime oma 10,000 shillingit kôige tähtsama väljanägemisega (pikk tumesinine mantel ja natuke narmendava äärega ôlest kaabu) mehele loovutanud, vôtsid kaks poissi meid ôlgadele ja sumasid paadini.

ug2.jpg

Ilm läks ônneks üsna pea selgeks ning järgmised neli tundi sôitsime lagipähe kôrvetava päikese all, orienteerudes peamiselt veepinnal tukkuvate pelikanide abil. Vaatamata minu vahepealsetele môningatele navigatsiooni-alastele kahtlustele (tüürimees paistis ca. pool teest kas magavat vôi siis vähemalt kinnisilmi paati juhtivat) jôudsime kella nelja paiku Kasenyisse, kus meid suure melu ja tingimise saatel taas koos seljakottidega ôlgadele vôeti ja kaldale tassiti.

Teel Kampalasse oli meil veel väike kokkupuude kohaliku politseiga, kes lubas järgmisel korral mind eesistmel ilma turvavööta sôitmas leides kohapeal arreteerida ja Uganda kohtukulli ette tirida - suurele draamale, dokumentide kontrollimisele ja moraalilugemisele vaatamata lahkusime üksteisest väga sôbralikult.

Kampalas käisime kohe hiina restoranis (et saada vaheldust viimaste päevade mônevôrra üksluisele dieedile) ning kardetavasti vedeleme siin veel ka homse päeva, toibudes tänasest päiksepistest ja juues Vassily's Cafe kuulsat jooki cafelarte. Kui kellelgi on soovitusi selle suhtes, kuidas me oma reisi viimased päevad siin mööda saata vôiks, siis andke teada :).

Posted by tarmo 09:03 Archived in Uganda Comments (2)

(Entries 1 - 2 of 2) Page [1]