July 2005

Tervist jälle ja sedakorda siis juba taas Ugandast. Nii nagu eelmisel korral jutt jäi, vôtsime neljapäeva hommikul Ruhengerist neli mootorratast koos juhtidega. Meie esialgse plaani peale nendega koos Kabalesse sôita vangutasid kôik kohalikud rattajuhid kahtlevalt pead - peale piiri pidavat tee kole halvaks minema ja pealegi ei saa nad niisama ratastega Ugandasse - küll aga pidi Cyanika-st väikse vaevaga olema vôimalik uued juhid leida. Ja nii jäigi, ajasime seljakotid selga, kiivrid pähe ja kihutasime 25 kilomeetrit piirini.

Sel ajal kui me piiril formaalsustega tegelesime tegi meiega tutvust paar kohalikku selli, kes pakkusid meile Kabalesse saamiseks oma teenuseid ning küsimusele kui palju see maksab vastamiseks ajas üks neist pea viltu, môtles veidi ja arvas siis, et "ten hundred thousand". Pikema kauplemise ja olemasolevate ja mitte-olmasolevate arvude teemal filosofeerimise järel otsustasime siiski vôtta auto ainult järgmiseks kümneks kilomeetriks, kuni Kisoroni, et siis seal vaadata, mis edasi saab.

Kisoros peatusime paariks tunniks ühe kohaliku hotelli restoranis ning rentisime järgmised neli mootorratast (koos juhtidega), et vôtta ette viimased ca. 50-60 kilomeetrit Bunyoni järveni. Kiivreid seekord aga enam ei olnud. Tee pidi Kisorost alates kuuldavasti väga halvaks minema ja tôesti-tôesti, esimese meile tee peal vastu sôitnud bussi juhil oli peas respiraator - ja Aafrikas on see halb märk.

Minu juhiks sattus Valentino Rossi, kes hoolimata esialgsest kokkuleppest üheskoos sôita vôttis oma mopeedist viimast. Kui ratas mônes eriti liivases ja kivises kurvis koledasti külge ette kiskus pööras ta vaid pea üle ôla tagasi ja sisistas läbi hammaste verrry bad road. Aga vaated olid tôepoolest hingematvad - guidebookid vôrdlevad seda regiooni Shveitsiga. Treppides pôldudega mäed vaheldusid bambusesalude ja vihmametsadega kui tee lookles mägedest üles ja alla, läbi lugematu hulga külade kus lapsed tee ääres kriiskasid muzungu muzungu (suahiili-keelne sôna valge mehe kohta).

Vast nii kümme kilomeetrit enne päralejôudmist juhtus lôpuks see, mida oli ammu oodata - nimelt läks Helelyni mootorrattal kumm katki. Kuna mina olin Valentinoga kuskil kaugel ees ja Toomase juht tegi kangelaslikke pingutusi meil sabas püsida, siis ei jäänudki muud üle, kui Helelyn koos kotiga Raini mopeedi peale ümber kolida - kottidega koos oli vaesel aparaadil turjal siis üle 200 kilo. See tôi kaasa môningasi probleeme juhitavusega ning mitmetes kurvides sôitis kogu see lôbus seltskond raginal teeäärsetesse pôôsastesse, samas kui tôusudel libises kôigepealt Rain ja seejärel Helelyn lihtsalt sadulast maha ja pidid seejärel jala tôusu lôpuni kômpima.

Umbes kella kolme paiku saabusime lôpuks neljakesi oma kolmel mootorrattal, pôhjalikult läbiraputatutena, üleni tolmustena ja väga ônnelikena Bunyoni Overland Campi, mis asub looduskaunis kohas eelpoolnimetatud järve kaldal. BOC ise on vaimustavalt lahe kohake mäenôlvale ehitatud pisikeste rôduga majade, ujumissilla, lahtise restorani ja kanuulaenutusega majutuskoht, millel esialgu ei paistnud ühtki puudust olevat. Kui me olime kôigepealt järve hüpanud, dushi all käinud, oma riided pessu andnud ja seejärel just valmistumas idülliliseks vaikseks ôhtusöögiks hakkas eemalt kostma diiselmootori mürinat ning mône minuti pärast veeres ôuele Dragomani truck, kust ronis välja terve pioneerilaager muzungusid, kes kôigepealt oma telgid üles ajasid ja siis terve ôhtu restoranis telekast jalgpalli vaatasid ja väga valju häälega mitte-väga-naljakaid anekdoote rääkisid.

Ja kuivôrd täna lôuna paiku saabus siia VEEL üks overland truck, siis otsustasime vôtta paadi ja emigreeruda ôhtuni Bushara saarele, kus on sarnane camp kuid kus tänu veidi keerulisemale kohalejôudmisele ei ole terve ôu täis küklooplampide ja Camel Trophy lühikeste pükstega britte ja ameeriklasi. Veetsime seal väga toreda pärastlôuna peamiselt raamatuid lugedes. Kella seitsmeks oli paat meil uuesti vastas ja tôi meid tagasi. Järv oli täis kanuusid kust inimesed üksteisele lehvitavad ja elu on ilus.

Ilmselt oleme siin veel ühe quality puhkepäeva, peale mida Rain ja Toomas hakkavad juba Kampala poole tagasi liikuma. Meie suundume siit tôenäoliselt otse Ssese saartele, kus viimane nädal järve ääres raamatuid lugedes ja kanuudega väiksemaid saari külastades päevi tasakesi ôhtusse veeretada.

Tervisi siis sedakorda juba Ruhengerist. Tulime praegu just kohalikust söögikohast, Restoran Rapide (kus termosetäie vee soojaks ajamine vôttis ettekandja hinnangul 15 ja tegelikkuses vast nii 20 minutit). Rain tellis seal menüüst bouillon de poulet ja sai hernesuppi, meie kolmekesi otsustasime brochettes de Chevre garni ja saime kitsenätsu - vardas küpsetatud kitseliha mis jäi koledal kombel hambusse kinni. Aga kôhud said vähemalt täis.

Täna oli siis päev, kui me gorilladel külas käisime. Eile ôhtul kohtusime ühe Belgia poisiga ning otsustasime rahvusparki minekuks transporti jagada. Hommikul oli äratus kella 5 paiku ning päiksetôusuks olime 12 km kaugusel Virunga rahvuspargi peakorteris. Rwanda poolelt on vôimalik külastada nelja erinevat gorillade gruppi, suuremate juurde pääseb päevas 8 inimest, väiksemate juurde 6. Neist kôige suuremas, Susa grupis, on 35 gorillat - aga seal on konks: Susa grupp on ühtlasi ka kôige raskemini ligipääsetav. Kui teiste gruppideni jôudmiseks läheb pargi peakorterist vast nii maksimaalselt tund, siis Susani pääsemine on sageli kuni 4-tunnine rühkimine mööda Karisimbi vulkaani nôlvu, üle 3,000 meetri kôrgusele. See kôik kôlas nagu mesi meie kôrvadele ja seega tegime kôik endast oleneva selleks, et me oleksime järjekorras esimesed. Nii ka läks ja kella poole üheksaks, peale tunniajast rappumist mööda kohalikke külavaheteid, olime oma päevase matka algpunktis, vôtsime kotid selga ja asusime teele. Meie kaheksane grupp sisaldas lisaks neljale teile juba tuttavale reisijale veel eile kohatud Belglast, hilises keskeas Kanada paari ja 63-aastast valehammaste, pingutatud näonaha ja ulja nokamütsiga Tom-i, from Fort Lauderdale, Florida. Ja temast tuleb meil veel lähemalt juttu.

Matk kulges üsna järsult ülesmäge kuid suhteliselt rahulikus tempos, väikeste hingamispausidega iga 10-15 minuti tagant. Vaatamata oma soliidsele eale pidas Tom Floridast väga vapralt vastu ning püsis meie (kui vast Toomas välja arvata) muidu ju üsna noore ja kobeda seltskonnaga ilusti kaasas. Umbes tunni ajaga jôudsime metsa piirini ja see oli tôesti TIHE. Meie giid oli pidevalt ühenduses juba varem metsa läinud trackeritega, kes meile walkie-talkie kaudu iga natukese aja tagant gorillade plaanidest teada andsid. Nagu lubatud, vôttiski nendeni jôudmine veidi rohkem kui neli tundi (asja ei teinud lihtsamaks tôsiasi, et gorillad olid otsustanud kogu aeg liikuda ja seda mitte meie suunas). Kümmekond minutit peale keskpäeva hakkas eestpoolt kostma üksikuid raksatusi, mille peale meiega kaasasolnud kaks muidu väga laisa ja osavôtmatu ilmega sôdurit silmnähtavalt elavnesid ning silmi pungitades ja pöialt tôstes selgelt märku andsid, et tôe hetk on ligi jôudmas. Mône hetke pärast kohtusimegi trackeritega, kelle hoole alla me oma seljakotid jätsime, siis veel hetk joomiseks ja fotoaparaatide valmisseadmiseks ning siis algaski meie tund aega koos mägigorilladega.

Peale seda, kui meie giid oli esimese silverbackiga (täiskasvanud isane gorilla) môningase röhkimise ja mômisemisega kokkuleppe saavutanud, laskusime nôlva mööda väiksesse orgu, kus igast pôôsast ja bambusepuhmast vaatas välja gorilla vôi paar. Nüüd aktiveerus äkitselt ka Tom Floridast, kes püüdis end iga gorilla ette istuma sättida, nii et giid saaks temast nii video kui paar pilti teha. Muuhulgas suutis ta suure sebimise käigus ülaltoodud pildil olevast silverbackist välklambiga pilti teha - asi mille kohta nii kôik guidebookid kui ka rangerid ühehäälselt väidavad, et see EI OLE tark tegu. Môni hetk peale välku, kui Tom Floridast just agiteeritult kôigile kes kuulata viitsisid seletas, et see oli täiesti kogemata, ajas see suur, ligi 200-kilone gorilla end rahulikult jalule, suundus otse meie grupi poole, rühkis mind riivates korraga väga ehmunud inimeste vahelt läbi, haaras möödaminnes Florida Tomi vasakust käsivarrest kinni ja viskas ta matsuga vastu maad. Ja jalutas seejärel rahumeeli pôôsastesse, rangerid ja sôdurid naerust lämbumas. Peale esimest ehmatust ja pükste kuivamist sattus Tom Floridast juhtunust kohutavasse vaimustusse, rääkis segast juttu near death experience-st ja sättis end järgmiste gorillade ette istuma, valehambad säramas ja sôrmed victory-märki näitamas. Muidugimôista päädis see sellega, et VEEL üks gorilla jooksis tast mürinal üle - asjaolu mis Florida Tomi vaimustust ainult suurendas.

Meie tund sai läbi enne kui ta jôudis alatagi ja peale paari küpsist ja peotäit belglase kotist leitud kuiva müslit asusime tagasiteele. Kuigi tema ees jalutas giid ja kaks porterit suutis emotsionaalselt laetud ja tasapisi veidi väsima hakkav Tom Floridast kahel korral giidi silmist kaotada ja vale rada mööda minema koperdada. Paari tunniga jôudsime siiski kôik ônnelikult alla oma sôiduvahenditeni ning tund hiljem olime juba tagasi Ruhengeris.

Kokkuvôttes tuleb öelda, et tänane päev ületas meie kôikide ootused - olime valmis selleks, et näeme paari gorillat pimedas metsas ja saame neist paremal juhul paar väriseva käega tehtud telefotot. Tegelikkuses jalutasime koos kogu 35-pealise Susa grupiga praktiliselt ôlg-ôla kôrval tund aega mööda dzhunglit - loomaaias gorilla nägemisest oli see elamus ca. 4.6 parseki kaugusel.

Homme on kavas siit taas liikuma hakata, ilmselt tagasi Ugandasse. Plaan on proovida nôusse rääkida neli kohalikku mootorratta-taksot, et siis nendega piir ületada ja siit ca. 70 kilomeetri kaugusel asuva Bunyoni järve äärde jôuda. Kuidas see meil ônnestub, kuulete aga järgmisel korral.

Need, kes on meie eelmisi sissekandeid usinalt lugenud, teavad, et Rain yhel ilusal hommikul kiusatusele jarele andis ja yksi Kongos ara kais. Kuna meie lugejatelt on laekunud etteheiteid sellise motlematu kaitumise osas, on Rain lubanud edaspidi enam mitte ylejaanud reisiseltskonnast eemalduda ning et te moistaksite kui tosiselt ta oma lubadust votab, yks illustratsioon:

Aga nyyd siis veidi sellest, mis juhtus vahepeal. Kuna viimasest kirjutamisest on mitu paeva moodas, vois lugejatele jaada mulje, et hulbime siiani koos kohvilaadungiga kuskil keset Kivu jarve.
Eile hommikul olime Cyangugu kaubasadamas kell 7 kohal - just nii, nagu kokkulepitud. Juba sadama suunas maest alla laskudes tuvastasime distantsilt, et "meie" laevale polnud midagi peale laetud, paadininas tukkus vaid kaks neegrit. Sadamas oli see eest yks teine alus, kuhjaga tyhja taarat tais ja see pilt sisendas meile optimismi.

Seda kyll paraku vaid kuni selle hetkeni, kui leidsime sadama pealt yhe mehe, kes prantsuse keelt raakis. Ilmnes, et Rain ja Tarmo polnudki nii valesti eilsest jutust aru saanud, kehtisid nii "laev", "homme", "Gisenyi" kui ka "kell 7", aga sellise vaikse erinevusega, et meie ees loksuv laadungiga kaubalaev, mitte ei "lahkunud" kell 7, vaid oli kell 7 "saabunud"...Close enough!
Ilmekalt zhestikuleerides suutsime edasise kommunikatsiooni kaigus valja selgitada, et meil siiski polnud mingit lootust sel paeval yhegi aluse peale saada ja jargmine laks alles homme. Aga see oli meie jaoks liiga hilja, sest jargmise paeva hommikul kell 7 pidime juba Ruhengeri Tourist Office'i ees seisma, valmisolekuga gorillasid otsima minna.

Kasutasime oma viimast voimalust tyytust bussireisist paaseda ja proovisime helistada koigile guidebook'is antud mootorpaadi "agentidele", kuid ykski number ei vastanud. Nii ei jaanudki muud yle, kui kurvalt tunnistada, et meie kindlasti-vaga-meeldejaav laevareis kukkus labi, ja lonkida kurvalt bussijaama.
Kusjuures me olime nii elavalt ette kujutanud, kuidas laevareisi alguses kapten meile selgel ja kolaval haalel instruktsioone jagab juhuks, kui peaks mingi eriolukord tekkima - "paastevestid leiate oma istme alt" ja "eriolukorras laskuge ykshaaval rahu sailitades liugteed mooda vette" jne.

Otseteed Cyangugust Gisenyisse peavad isegi kohalikud talumatult halvaks ja sellistesse motteavaldustesse tuleb sellistes riikides, kus me hetkel viibime, vaga tosiselt suhtuda. Seetottu olime sunnitud ette votma kilplaslikult pika tee - siinkohal on abiks kaardi pealt jarje ajamine - Cyangugu-Butare-Kigali-Ruhengeri, mis koos ymberistumistega kestis ligi 8 tundi. Kindlasti on teie hulgas nyyd neid, kes sellesse yleolevalt suhtuvad - mis see 8 tundi siis ara ei ole! Ilmestamaks olukorda kujutage ette, et te olete marsas ja koikidel kohtadel istub yks inimene - meie maal teeb see koos juhiga kokku 12 inimest. Me suutsime oma sama suurusega marsas kokku lugeda 21 inimest

Bussireisi meenutades on sellel sissekandel ka selline nimi nagu see on - nimelt kuulasime terve tee Cyangugust Kigalisse Boney M'i! "Ra-ra-rasputin" ja "Daddy Cool" ja kogu ylejaanud kullavaramu. Ruanda magede vahel paksult tais tuubitud marsas kihutades oli see nii absurdne kooslus, et me ei suutnud muud kui sydamest naerda.

Bussireisi kontekstis tahaks veel yhe asja ara mainida, mis siin kontinendil nii yllatavalt teistmoodi on - selles marsas nagime esimest aafrika last, kes nuttis. Kusjuures mitte ei karjunud ega jonninud, vaid tihkus vaikselt nutta. Ja markimisvaarne on see seetottu, et aafrika lapsed lihtsalt ei nuta! Me oleme neid nainud koige voimatumates poosides ja olukordades ja olenemata vanusest on nad alati vaiksed ja vagurad.

Aga et te ei arvaks, et oleme kuskil jumala poolt hyljatud maailmanurgas, peame vajalikuks ara markida, et viibime siin samaaegselt koos paljude teiste tahtsate inimestega. Meiega yhel ajal on nii Ugandas kui Ruandas naitleja Don Cheadle, kes siin filmi "Hotel Rwanda" promob, ysna pea on Ugandasse saabumas ka Brad Pitt ja Angelina Jolie. Sel ajal, kui meie Cyangugus olime, kylastas Ruanda pealinna Bill Clinton.

Toimus veel yks oluline syndmus, mida ka kohalikud ajalehed on ohtrasonaliselt kiitnud. Nimelt sai senisest Ruanda rahandusministrist Aafrika Arengupanga president. Selle syndmuse ja Clintoni visiidi puhul kubisevad lehed onnesoovidest. Moned naited: Kohvifirma Rwandex kuulutab yle lehekylje: Congratulatory Message. The shareholders , President of the Board, The Management Board, and the entire Staff of Rwandex congratulate Hon: Donald Kaberuka upon his election as the president of the African Development Bank. We wish him the best at ADB. Samasugused lehekyljesuurused tervitused on suunatud ka Bill Clintonile. Nendele meestele suunatud onnitlused katavad ajalehe 34 lehekyljest tervelt 8. Karta on, et see on alles algus, Brad ja Angelina on ju alles siiapoole teel.

PS. teadmiseks neile, kes ei ole sellist funktsiooni travellerspointi lehelt veel leidnud, on seal siiski olemas "subscribe" valik lehe yleval paremas nurgas. Registreerige ennast ara ja elektroonikud teevad juba uute uudiste ilmumise teatamise too ise ara ja te ei pea kogu aeg kaima meie blogi tshekkamas.

Meie hotell asub sona otseses mottes kiviviske kaugusel Kongo piirist. Juba teist paeva jalutasime mooda sillast, mis ahvatles teisele poole joge jalutama. Peamiseks takistuseks korged viisahinnad ja Kongo siiski monevorra ebastabiilsem olukord.
Otsustasin siiski ara kaia. Igaks juhuks kaamerat ega muud silmapaistvamat atribuutikat kaasa ei votnud, vahetasin moned kymned tuhanded Ruanda frangid mitme paki Kongo frangi vastu ja asusin Ruanda piirivalvuritega tingima. Ametlik tariif viisa eest Ruandasse tagasi on 60 USDd, parast kauplemist sain kokkuleppele, et nad valjumise templit passi ei loo ja lasevad mu 40 USD eest tagasi riiki, justkui ma poleks ara kainudki. Jalutasin siis yle silla, teisel poolt peatas mind sojavaelase vormis mees ja koigepealt kysis yhe dollari, mille ma ka loomulikult kohe loovutasin. Seepeale saatis ta mu putkasse, kus mult kysiti vaktsineerimispassi ja seletati, et ilma selleta ei saa mingi nipiga Kongosse, isegi mitte muidu tavaliste Kongo trikkidega. Pidin siis tagsi ruandasse jalutama, sest too kollane pass oli mul hotelli jaanud (varem on mult seda kysitud vist ainult Vietnami-Kambodzha piiril). Kaisin siis ara, seekord oli see lihtne, oli tarvis vaid lehvitada kummalgi pool silda olevatele juba tuttavatele mundrimeestele. Tagasi Kongo piirivalves taideti koik vajalikud paberid, see ei votnud rohkem kui pool tundi. Leppisime ka kokku, et passi nad templeid ei loo, sest ruandast valjumise templit mul ju seal ka ei olnud. Piirivalveputka ylem, kes ainukesena seal vormi ei kandnud, oli hommikul voodist tousnud ja pidzhaama selga jatnud, arvas, et jalgsi ma kaugele ei joua ja soovitas auto votta, mida ta ise orgunnida lubas. Kuna hinnaks pakkusid 10 USDd paari-kolmetunnise soidu eest, noustusin ma loomulikult. pea kohe parast piiripunktist valjumist tuututas autojuht signaali ja kolm meest, pooleteiseliitrised bensiini tais kokakooolapudelid napus tormasid meie poole, valasid pudelite sisu paaki ja meie soit jatkus. Ekskursioon oli taielik, muuhulgas nagin ka rohelusse uppunud valget uhkete sammastega villat vaatega jarvele, mis oli loomulikult kuberneri elamu. Uuurisin juhilt, kas siit kuskilt kuulsat kongo maski- ja muud trana ka osta saab ja saingi. Tesite kauplejate hulgas onnestus mul leida ka mees, kes pisut soravamalt inglie keelt oskas, tegemist oli kuninga pojaga, kes vaitis, et kuna nad nyyd on ristiusklikud, ei vaja nad enam vanu woodoo stiilis fetishikujukesi ja oli nous neist moned rahaks tegema.
Tagasitulekul tekkis bpidzhaamakostyymis pealikul siiski soov mu pass ara tembeldada, ma ei saanudki aru, miks. koigepealt loid nad teplid ja kijutasid kuupaevad: sisenemine 22.07 ja valjumine 25.07, siis pidasid pisut aru ja sodisid kuupaevad ikka oigeks. Ruanda piiril olid mehed ylipettunud, et nende kongo kolleegid olid neile siukse tynga teinud ja passi ara tembeldanud ja ei jaanudki mul muud yle, kui ametlikult uus viisa hankida ja takkajargi ka ruandast valjumise tempel saada

Täna hommikul ärkasime esimest korda kukkede kiremise peale (mis meid eriti ei häirinud) ning seejärel lôplikult selle peale, et akna taga panid ehitustöölised oma kassetmaki täiega käima ja misiganes oli puudu maki poolel oli rohkem kui küllaga kompenseeritud kôlaritega. Tänaseks oleme siis jôudnud väiksesse külla nimega Cyangugu, Kongo piiri ääres - meie hotellist on piirini 50 meetrit.

Aga korraks tagasi eilsesse päeva. Load saime vastu kôiki kartusi vägagi lihtsalt ning enne ärasôitu otsustasime veel kiirelt käsitööturult läbi minna. Poolel teel sinna, just sel hetkel, kui olime lootust kaotamas, et me selle üles leiame, kohtusime tänaval kahe Kongo tüübiga, kes meid nähes kibekiirelt oma suured maske, kujusid ja muud träna täis kilekotid teepervele lahti pakkisid. Môningase arutamise peale leidsime ühiselt, et targem on minna tema juurde, kus tal oli veel palju palju samasugust kola ja seal veidi tôsisemalt kaupa teha. Tüübi "pood" oli tôepoolest paksult igasugust kohati päris muuseumi-kvaliteediga Kongost pärit kaupa täis ning ca. pooletunnise kauplemise peale lahkusime sealt üheskoos nii umbes 100 dollari vôrra vaesemana ja paari suure koti vôrra rikkamana ning üsna pea olimegi juba jälle bussis ja teel Butare poole.

Butare on Rwandale sama, mis Tartu Eestile - seal on riigi suurim, ca. 10,000 üliôpilasega ülikool. Kohale jôudes oli kell umbes 3 ning peamiselt Toomase initsiatiivil viskasid Rain ja Toomas kotid selga ja jalutasid edasi Cyangugu bussi peale, kui meie Helelyniga jäime ööseks Butaresse, plaaniga järgmisel hommikul neile järgi sôita.

Veetsime Butares väga rahuliku ja unise pärastlôuna, peamiselt raamatuid lugedes ja järgmisel hommikul astusime taas bussile. Cyangugu on selgelt väiksem paik ning see kajastus bussiga seoses kahest aspektist - esiteks pandi buss seekord ikka nagu kord ja kohus inimesi täis (none of that one person per seat crap) ja teiseks oli see vist esimene kord kui me nägime bussi, millel polnud kôlareid. See viimane asjaolu osutus hiljem päris oluliseks: nimelt vast kuskil nii poole tee peal vôtsid kaks tüdrukut kuskil bussi eesotsas laulu üles ning mône kilomeetri möödudes oli nendega ühinenud kogu ülejäänud buss ja me sôitsime natuke nostalgilise mitmehäälse laulu saatel läbi lausa klisheelikult päris-Aafrika moodi rohelise dzhunliga kaetud mägede Kongo piiri poole.

Cyangugu on väike unine linnake Kivu järve ääres ning Kongosse on siit tôepoolest kiviga visata. Elame väikses, naeruväärselt odavas Fransiskaani ordu vôôrastemajas, kus nunnad juhivad showd (Toomas toob hôlma all ôlut sisse ja joob seda salaja).

Täna hommikul otsustas Rain siis, nagu varem öeldud, vaatamata arvestatavale väljaminekule siiski Kongos ära käia - enne seda aga käisime kohalikus väikses sadamas uurimas väljavaateid homme järve mööda Gisenyi suunas edasi saada. See osutus üsna vaevaliseks ettevôtmiseks - püüdsime Rainiga kahepeale oma prantsuse keele riismeid kokku kraapida ja suurele hulgale uudistama kogunenud sadamatöölistele selgeks teha, mida me tahame - muuhulgas ei suutnud me kumbki meenutada kuidas on prantsuse keeles "laev" ja "homme". Tundub, et vaatamata sellistele pisikestele puudujääkidele saime siiski kôik korda ning homme hommikul kell 7 ootab meid selleks ajaks juba Kongost tulnud kohvikotte täis laetud pisike puust kaubalaev, mis peaks ca. 9 tunniga siit Gisenysse jôudma. Vôi vähemalt on selline meie versioon asjast, eks homme selgub, kuidas nemad sellest aru said. Aga what could possibly go wrong?

Lehvitasime kolmekesi Raini Kongo poole teele ja sôitsime ise üles linna homseks toidu- ja joogivarusid täiendama. Teel kohalikku supermarketisse nägin ma lôpuks seltskonda kohalikke mehi igisorot (kohalikku mancala versiooni) mängimas ja seni kuni Helelyn ja Toomas poes käisid olin mina suutnud juba kogu seltskonnaga sôbruneda ja paar esimest mängu kiirelt kaotada. Asi lôppes sellega, et ma jalutasin oma uue sôbra Mbarushimana Qudrat Saidiga käsikäes tema juurde koju (mille puhul ta naine kiirelt tagaruumis pidurôivad selga pani), üheskoos vaatasime läbi kôik fotoalbumid ja tegime kogunenud inimestega kôikvôimalikes konfiguratsioonides koos pilte. Helelyn pidi vastama ohtratele ja pôhjalikele küsimustele selle kohta, kuidas kôige paremini valget naist endale abikaasaks saada. Veidi hiljem aitas Qudrat meil leida mingi teise kohaliku tüübi, kelle igisoro-laua ma 5,000 frangi eest ära ostsin, peale mida käisime korra veel hotellist läbi ja läksime siis suurte sôprusavalduste saatel siin internetikohas lahku, kindlate lubadustega üksteisele kirjutada.

Homme siis jälle teele ja järgmist korda kirjutame teile loodetavalt juba Ruhengerist.

Tulime Toonasega just politseijaoskonnast; kus klaarisime eilse paeva arveid. Algas siis lugu eile hommikul. Otsisime autot, et soita rahvusparki, nii ca 50 km. Seal on need oiged vihmametsad. Leppisime kyll justkui koiges kokku, aga nagu see erinevates keeltes purssimisega on, ikka jaab moni detail segaseks. Nii laksimagi autojugiga vaidlema, saatsime ta minema ja haaletasime edasi. Saime esimese auto peale. Austraallased, mees valge, naine must, ruandalane, 11 aastat tagasi UNi poolt Austraaliasse viidud parast siinset madinat.
Park oli dzhungel mis dzhungel.
Tagasi jalle haaletasime, seekord ruandalased, kes soitsid kongosse toole. Yks neist meestest, elektrijaama okonomist, yhines meiega ohtusoogiks. Oli vaga tark mees, pildus fakte nagu kuulipilduja ja pidas meile poliitagitatsiooniteemalisi loenguid.
Tana ilmusid me hotelli juurde nood eilsed autotyybid, kellega siis yritasime esialgu isekeskis eilseid arveid klaarida, aga otsustasime yheskoos politseisse minna, et meil oleks huvitavam ja otsus oiglasem. Leppisimegi parast tunnist seletamist inglise, prantsuse ja kinyorwanda keeles unbes kolmveerandi peal kokku ja lahkusime parast protokolli koostamist sobralikult. Hiljem nagime, et osa tasust laks ka politseiylema taskusse, oiglase otuse eest ilmselt.