A Travellerspoint blog

Kukesupp ja kitsenäts

overcast 22 °C

Tervisi siis sedakorda juba Ruhengerist. Tulime praegu just kohalikust söögikohast, Restoran Rapide (kus termosetäie vee soojaks ajamine vôttis ettekandja hinnangul 15 ja tegelikkuses vast nii 20 minutit). Rain tellis seal menüüst bouillon de poulet ja sai hernesuppi, meie kolmekesi otsustasime brochettes de Chevre garni ja saime kitsenätsu - vardas küpsetatud kitseliha mis jäi koledal kombel hambusse kinni. Aga kôhud said vähemalt täis.

Täna oli siis päev, kui me gorilladel külas käisime. Eile ôhtul kohtusime ühe Belgia poisiga ning otsustasime rahvusparki minekuks transporti jagada. Hommikul oli äratus kella 5 paiku ning päiksetôusuks olime 12 km kaugusel Virunga rahvuspargi peakorteris. Rwanda poolelt on vôimalik külastada nelja erinevat gorillade gruppi, suuremate juurde pääseb päevas 8 inimest, väiksemate juurde 6. Neist kôige suuremas, Susa grupis, on 35 gorillat - aga seal on konks: Susa grupp on ühtlasi ka kôige raskemini ligipääsetav. Kui teiste gruppideni jôudmiseks läheb pargi peakorterist vast nii maksimaalselt tund, siis Susani pääsemine on sageli kuni 4-tunnine rühkimine mööda Karisimbi vulkaani nôlvu, üle 3,000 meetri kôrgusele. See kôik kôlas nagu mesi meie kôrvadele ja seega tegime kôik endast oleneva selleks, et me oleksime järjekorras esimesed. Nii ka läks ja kella poole üheksaks, peale tunniajast rappumist mööda kohalikke külavaheteid, olime oma päevase matka algpunktis, vôtsime kotid selga ja asusime teele. Meie kaheksane grupp sisaldas lisaks neljale teile juba tuttavale reisijale veel eile kohatud Belglast, hilises keskeas Kanada paari ja 63-aastast valehammaste, pingutatud näonaha ja ulja nokamütsiga Tom-i, from Fort Lauderdale, Florida. Ja temast tuleb meil veel lähemalt juttu.

rh 003.jpg

Matk kulges üsna järsult ülesmäge kuid suhteliselt rahulikus tempos, väikeste hingamispausidega iga 10-15 minuti tagant. Vaatamata oma soliidsele eale pidas Tom Floridast väga vapralt vastu ning püsis meie (kui vast Toomas välja arvata) muidu ju üsna noore ja kobeda seltskonnaga ilusti kaasas. Umbes tunni ajaga jôudsime metsa piirini ja see oli tôesti TIHE. Meie giid oli pidevalt ühenduses juba varem metsa läinud trackeritega, kes meile walkie-talkie kaudu iga natukese aja tagant gorillade plaanidest teada andsid. Nagu lubatud, vôttiski nendeni jôudmine veidi rohkem kui neli tundi (asja ei teinud lihtsamaks tôsiasi, et gorillad olid otsustanud kogu aeg liikuda ja seda mitte meie suunas). Kümmekond minutit peale keskpäeva hakkas eestpoolt kostma üksikuid raksatusi, mille peale meiega kaasasolnud kaks muidu väga laisa ja osavôtmatu ilmega sôdurit silmnähtavalt elavnesid ning silmi pungitades ja pöialt tôstes selgelt märku andsid, et tôe hetk on ligi jôudmas. Mône hetke pärast kohtusimegi trackeritega, kelle hoole alla me oma seljakotid jätsime, siis veel hetk joomiseks ja fotoaparaatide valmisseadmiseks ning siis algaski meie tund aega koos mägigorilladega.

rh 004.jpg

Peale seda, kui meie giid oli esimese silverbackiga (täiskasvanud isane gorilla) môningase röhkimise ja mômisemisega kokkuleppe saavutanud, laskusime nôlva mööda väiksesse orgu, kus igast pôôsast ja bambusepuhmast vaatas välja gorilla vôi paar. Nüüd aktiveerus äkitselt ka Tom Floridast, kes püüdis end iga gorilla ette istuma sättida, nii et giid saaks temast nii video kui paar pilti teha. Muuhulgas suutis ta suure sebimise käigus ülaltoodud pildil olevast silverbackist välklambiga pilti teha - asi mille kohta nii kôik guidebookid kui ka rangerid ühehäälselt väidavad, et see EI OLE tark tegu. Môni hetk peale välku, kui Tom Floridast just agiteeritult kôigile kes kuulata viitsisid seletas, et see oli täiesti kogemata, ajas see suur, ligi 200-kilone gorilla end rahulikult jalule, suundus otse meie grupi poole, rühkis mind riivates korraga väga ehmunud inimeste vahelt läbi, haaras möödaminnes Florida Tomi vasakust käsivarrest kinni ja viskas ta matsuga vastu maad. Ja jalutas seejärel rahumeeli pôôsastesse, rangerid ja sôdurid naerust lämbumas. Peale esimest ehmatust ja pükste kuivamist sattus Tom Floridast juhtunust kohutavasse vaimustusse, rääkis segast juttu near death experience-st ja sättis end järgmiste gorillade ette istuma, valehambad säramas ja sôrmed victory-märki näitamas. Muidugimôista päädis see sellega, et VEEL üks gorilla jooksis tast mürinal üle - asjaolu mis Florida Tomi vaimustust ainult suurendas.

Meie tund sai läbi enne kui ta jôudis alatagi ja peale paari küpsist ja peotäit belglase kotist leitud kuiva müslit asusime tagasiteele. Kuigi tema ees jalutas giid ja kaks porterit suutis emotsionaalselt laetud ja tasapisi veidi väsima hakkav Tom Floridast kahel korral giidi silmist kaotada ja vale rada mööda minema koperdada. Paari tunniga jôudsime siiski kôik ônnelikult alla oma sôiduvahenditeni ning tund hiljem olime juba tagasi Ruhengeris.

Kokkuvôttes tuleb öelda, et tänane päev ületas meie kôikide ootused - olime valmis selleks, et näeme paari gorillat pimedas metsas ja saame neist paremal juhul paar väriseva käega tehtud telefotot. Tegelikkuses jalutasime koos kogu 35-pealise Susa grupiga praktiliselt ôlg-ôla kôrval tund aega mööda dzhunglit - loomaaias gorilla nägemisest oli see elamus ca. 4.6 parseki kaugusel.

Homme on kavas siit taas liikuma hakata, ilmselt tagasi Ugandasse. Plaan on proovida nôusse rääkida neli kohalikku mootorratta-taksot, et siis nendega piir ületada ja siit ca. 70 kilomeetri kaugusel asuva Bunyoni järve äärde jôuda. Kuidas see meil ônnestub, kuulete aga järgmisel korral.

Posted by tarmo 10:21 Archived in Rwanda

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Comments

uau!hoidsin lugedes hinge kinni:)

koduseid uudiseid nii palju, et Peeter Võsa on Loksal paastulaagris...

by piretp

This blog requires you to be a logged in member of Travellerspoint to place comments.

Login