Motorcycle Diaries

Tervist jälle ja sedakorda siis juba taas Ugandast. Nii nagu eelmisel korral jutt jäi, vôtsime neljapäeva hommikul Ruhengerist neli mootorratast koos juhtidega. Meie esialgse plaani peale nendega koos Kabalesse sôita vangutasid kôik kohalikud rattajuhid kahtlevalt pead - peale piiri pidavat tee kole halvaks minema ja pealegi ei saa nad niisama ratastega Ugandasse - küll aga pidi Cyanika-st väikse vaevaga olema vôimalik uued juhid leida. Ja nii jäigi, ajasime seljakotid selga, kiivrid pähe ja kihutasime 25 kilomeetrit piirini.

Sel ajal kui me piiril formaalsustega tegelesime tegi meiega tutvust paar kohalikku selli, kes pakkusid meile Kabalesse saamiseks oma teenuseid ning küsimusele kui palju see maksab vastamiseks ajas üks neist pea viltu, môtles veidi ja arvas siis, et "ten hundred thousand". Pikema kauplemise ja olemasolevate ja mitte-olmasolevate arvude teemal filosofeerimise järel otsustasime siiski vôtta auto ainult järgmiseks kümneks kilomeetriks, kuni Kisoroni, et siis seal vaadata, mis edasi saab.

Kisoros peatusime paariks tunniks ühe kohaliku hotelli restoranis ning rentisime järgmised neli mootorratast (koos juhtidega), et vôtta ette viimased ca. 50-60 kilomeetrit Bunyoni järveni. Kiivreid seekord aga enam ei olnud. Tee pidi Kisorost alates kuuldavasti väga halvaks minema ja tôesti-tôesti, esimese meile tee peal vastu sôitnud bussi juhil oli peas respiraator - ja Aafrikas on see halb märk.

Minu juhiks sattus Valentino Rossi, kes hoolimata esialgsest kokkuleppest üheskoos sôita vôttis oma mopeedist viimast. Kui ratas mônes eriti liivases ja kivises kurvis koledasti külge ette kiskus pööras ta vaid pea üle ôla tagasi ja sisistas läbi hammaste verrry bad road. Aga vaated olid tôepoolest hingematvad - guidebookid vôrdlevad seda regiooni Shveitsiga. Treppides pôldudega mäed vaheldusid bambusesalude ja vihmametsadega kui tee lookles mägedest üles ja alla, läbi lugematu hulga külade kus lapsed tee ääres kriiskasid muzungu muzungu (suahiili-keelne sôna valge mehe kohta).

Vast nii kümme kilomeetrit enne päralejôudmist juhtus lôpuks see, mida oli ammu oodata - nimelt läks Helelyni mootorrattal kumm katki. Kuna mina olin Valentinoga kuskil kaugel ees ja Toomase juht tegi kangelaslikke pingutusi meil sabas püsida, siis ei jäänudki muud üle, kui Helelyn koos kotiga Raini mopeedi peale ümber kolida - kottidega koos oli vaesel aparaadil turjal siis üle 200 kilo. See tôi kaasa môningasi probleeme juhitavusega ning mitmetes kurvides sôitis kogu see lôbus seltskond raginal teeäärsetesse pôôsastesse, samas kui tôusudel libises kôigepealt Rain ja seejärel Helelyn lihtsalt sadulast maha ja pidid seejärel jala tôusu lôpuni kômpima.

Umbes kella kolme paiku saabusime lôpuks neljakesi oma kolmel mootorrattal, pôhjalikult läbiraputatutena, üleni tolmustena ja väga ônnelikena Bunyoni Overland Campi, mis asub looduskaunis kohas eelpoolnimetatud järve kaldal. BOC ise on vaimustavalt lahe kohake mäenôlvale ehitatud pisikeste rôduga majade, ujumissilla, lahtise restorani ja kanuulaenutusega majutuskoht, millel esialgu ei paistnud ühtki puudust olevat. Kui me olime kôigepealt järve hüpanud, dushi all käinud, oma riided pessu andnud ja seejärel just valmistumas idülliliseks vaikseks ôhtusöögiks hakkas eemalt kostma diiselmootori mürinat ning mône minuti pärast veeres ôuele Dragomani truck, kust ronis välja terve pioneerilaager muzungusid, kes kôigepealt oma telgid üles ajasid ja siis terve ôhtu restoranis telekast jalgpalli vaatasid ja väga valju häälega mitte-väga-naljakaid anekdoote rääkisid.

Ja kuivôrd täna lôuna paiku saabus siia VEEL üks overland truck, siis otsustasime vôtta paadi ja emigreeruda ôhtuni Bushara saarele, kus on sarnane camp kuid kus tänu veidi keerulisemale kohalejôudmisele ei ole terve ôu täis küklooplampide ja Camel Trophy lühikeste pükstega britte ja ameeriklasi. Veetsime seal väga toreda pärastlôuna peamiselt raamatuid lugedes. Kella seitsmeks oli paat meil uuesti vastas ja tôi meid tagasi. Järv oli täis kanuusid kust inimesed üksteisele lehvitavad ja elu on ilus.

Ilmselt oleme siin veel ühe quality puhkepäeva, peale mida Rain ja Toomas hakkavad juba Kampala poole tagasi liikuma. Meie suundume siit tôenäoliselt otse Ssese saartele, kus viimane nädal järve ääres raamatuid lugedes ja kanuudega väiksemaid saari külastades päevi tasakesi ôhtusse veeretada.