A Travellerspoint blog

Vanad sõbrad, uus reis

Selle blogi viimasest sissekandest on nüüd juba üle aasta möödas ja seega on ülim aeg jälle välja lennata. Meie selle-aastaseid seiklusi saate jälgida aadressilt http://surimuri.travellerspoint.com.

Posted by tarmo 08:15 Comments (0)

Aafrika rohelised mäed

sunny 26 °C

ug4 001.jpg

Peale paaripäevast eetrivaikust oleme nüüd jälle tagasi Kampalas. Laupäeva hommikul astusime siit bussi peale, et sôita itta Keenia piiri äärde, Mbalesse. Esialgu üsna tavapäraselt (loe: igavalt) alanud bussisôit muutus veidi pônevamaks, kui kaks kohalikku vanemat härrasmeest otsustasid inglise keeles päevapoliitilisi tulipunkte arutama hakata ja sai sootuks elava pöörde seejärel, kui meie isegi kohalike standardite järgi üsna raske jalaga bussijuht ühe teise teepeenra poolt möödasôitu üritanud mikrobussi lihtsalt teelt välja surus. See manööver äratas ka kôik ülejäänud reisijad tukkumisest ning järgnes ca. pooleteise tunni pikkune vali ja avalik arutelu mis algas kohasest liikluskäitumisest ja jôudis välja pereväärtuste, valetamise lubatavuse vôi mitte-lubatavuse ning poliitiliste ja isiklike vabaduste sügavate teemadeni. Kuigi teemad vôivad tunduda vägagi tôsised ja arutelu oli äärmiselt hingestatud, oli vahepeal tôsine oht, et osad arutlejad suurest naermisest lihtsalt püksi teevad.

Mbares tegime pôgusa söögipeatuse - proovisime kohalikke hôrgutisi nimega posho ja matooke. Kui posho oli täiesti igasugu maitseta valge tihke ollus, siis matooke (mida tehakse banaanist) oli tumeda kollaka varjundi ja mingi ôrna maitsega - kas see on poshoga vôrreldes hea vôi halb asi ei osanudki kohe öelda. Kôik mis nimetatud roogadel maitses puudu jäi oli aga küllaga tasa toiteväärtuses.

ug4 002.jpg

Peale lôunasöögist toibumiseks vôetud väikest pausi astusime linna teises ääres oleva pisema bussijaamani ja sealt vurasime tunni ajaga edasi Elgoni eelmäestikes asuva väikse Sipi külani, mille kuulsus pôhineb peamiselt kolmes tôepoolest üsna ilusas koses (suurim mälu järgi vist 66 meetrit kôrge) ja muidu väga maalilises maastikus. Küla läbiv asfalttee oli täis heledaid tooreid kohviube, mida kohalikud seal päikse käes kuivatasid ja vahepeal rehataolise tööriistaga ümber pöörasid. Kuna ööbimiskoha väravast väljudes jäid nagu takjad külge mitmesugused kohalikud suusamütsides onklid kes mônetuhande shillingu eest lubasid meile näidata iga kohalikku koske, mäge, koobast vôi orgu, veetsime järgmised kaks väga rahulikku päeva suuremalt osalt oma banda rôdul istudes vaateid nautides.

ug4 004.jpg

Täna hommikul ajasime jälle kotid selga ja tulime sama teed mööda tagasi ning homme ongi siis juba meie kolme Aafrika-nädala viimane päev. Kolmapäeva hommikul kell 9:05 lahkume siit Londoni suunas kus veedame vahepeatuseks ühe öö ning neljapäeva pärastlôunal on kôigil austajatel vôimalus meile juba Tallinna Lennujaama vastu tulla.

Aitäh kôigile, kes meile selle aja jooksul kaasa elasid. Näeme kodus.

Posted by tarmo 09:03 Archived in Uganda Comments (0)

Kôige ilusam leviauk

Taustaks Genialistide "Leekiv armastus"

sunny 28 °C

Juhtus siis nii, et tuli plaanitust pikem paus ja pôhjuseks lihtsalt see, et vahepeal ei olnud internetile mingit ligipääsu.

Pühapäeva hommikul saabus kurb lahkumise hetk - kuna vaatajad/kuulajad olid meie Aafrika reality showst Raini ja Toomase välja hääletanud pidid nimetatud kodu poole liikuma hakkama (plaaniga siiski enne Niiliuse ülemjooksul kummipaadis kärestikke läbida ja kindla lubadusega sellest ka blogi vahendusel kôigile teada anda). Meie Helelyniga vedelesime Bunyonis veel peaaegu lôunani, jalutasime siis Overland Camp'i väravast mônesaja meetri kaugusele - et turistihindade epitsentrist veidigi eemalduda - ja vôtsime seejärel kaks bodaboda-t (kohalikku mopeed-taksot) 9km kaugusel asuvasse lähimasse linna, Kabalesse.

ug2 005.jpg

Pühapäevad Kabales oleks muidu ilmselt tapvalt igavad, kui seal ei toimuks jalgpallimatshe, kuhu suurem osa linna meessoost elanikkonnast, jalgrattad käekôrval, kohale ilmuvad ja valjuhäälselt ilusamate särkidega meeskonnale kaasa elavad. Lisaks jalgpallile koosnes meie pühapäev veel rahavahetusest (300 dollarit shillinguteks) kohalikus hindu supermarketis ning joogi-ja-söögivarude täiendamisest sealsamas. Seejärel oligi juba ôhtu ja paraku läks meie plaan ôhtul raamatuid lugeda suurema ülelinnalise elektrikatkestuse nahka.

ug2 006.jpg

Järgmisel hommikul asusime jälle teele - sihiks Ssese saarestik (asub Masakast idas ning koosneb ühest suuremast ja 83-st väiksemast saarest Victoria järves). Kohalejôudmine vôttis vana hea Aafrika tava kohaselt suurema osa päevast, sisaldades ka ca. tunniajalist praamisôitu ning ôhtul kella 7 paiku jôudsime, üleni tolmustena Hornbill Campsite-i.

ug2 008.jpg

Hornbill Campsite on, nagu nimigi ütleb, väike laagriplats koos liivaranna ja kahe bandaga, mida peab Luke - silma järgi nii 50-aastane, uskumatu aktsendiga kuid muidu üllatavalt ladusat inglise keelt rääkiv hollandlane. Lisaks Luke'ile elavad Hornbillis veel 4-5 kohalikku, kes teevad süüa ja riisuvad rehaga randa ja kaks kohitsetud kuid väga rassistlikku koera - Rupert ja Osama. Nimelt olid koerad äärmiselt sôbralikud kôigi muzungude suhtes, samas kui kôiki kohalikke (kaasa arvatud neid, kes ise laagris elasid ja töötasid) püüdsid iga hommik kas pureda vôi siis vähemalt nende peale korralikult paar minutit haukuda.

ug2 009.jpg

Aga päevad möödusid Ssese saartel väga väga rahulikult - peamiselt vaatasime kuidas muru kasvab, sügasime Osamat kôrva tagant ja lugesime vôrkkiiges vedeledes raamatuid. Kuni lôpuks siis täna hommikul kella kümne paiku ajas Luke oma paarikümne aasta vanusele punasele Land Roverile (millega ta muidu mulda, prusse, telliskive ja muud eluks vajalikku vedas) hääled sisse, et meid üle mäe kalasadamasse ära visata, kust lähevad kalapaadid Kampala lähedale Kasenyisse. Ilm ähvardas üsna koledaks minna - vihma hakkas sadama ja tuul tôusis ning saades aru, et see meie kavatsusi ei muuda, arvas üks kohalik, Vincent, et "You muzungus are crazy. We in Africa change plans."

Kalasadam oli pigem lihtsalt väike laht kui sadam. Meie paat ootas kaldast paarikümne meetri kaugusel väljumist ja peale seda kui me olime oma 10,000 shillingit kôige tähtsama väljanägemisega (pikk tumesinine mantel ja natuke narmendava äärega ôlest kaabu) mehele loovutanud, vôtsid kaks poissi meid ôlgadele ja sumasid paadini.

ug2.jpg

Ilm läks ônneks üsna pea selgeks ning järgmised neli tundi sôitsime lagipähe kôrvetava päikese all, orienteerudes peamiselt veepinnal tukkuvate pelikanide abil. Vaatamata minu vahepealsetele môningatele navigatsiooni-alastele kahtlustele (tüürimees paistis ca. pool teest kas magavat vôi siis vähemalt kinnisilmi paati juhtivat) jôudsime kella nelja paiku Kasenyisse, kus meid suure melu ja tingimise saatel taas koos seljakottidega ôlgadele vôeti ja kaldale tassiti.

Teel Kampalasse oli meil veel väike kokkupuude kohaliku politseiga, kes lubas järgmisel korral mind eesistmel ilma turvavööta sôitmas leides kohapeal arreteerida ja Uganda kohtukulli ette tirida - suurele draamale, dokumentide kontrollimisele ja moraalilugemisele vaatamata lahkusime üksteisest väga sôbralikult.

Kampalas käisime kohe hiina restoranis (et saada vaheldust viimaste päevade mônevôrra üksluisele dieedile) ning kardetavasti vedeleme siin veel ka homse päeva, toibudes tänasest päiksepistest ja juues Vassily's Cafe kuulsat jooki cafelarte. Kui kellelgi on soovitusi selle suhtes, kuidas me oma reisi viimased päevad siin mööda saata vôiks, siis andke teada :).

Posted by tarmo 09:03 Archived in Uganda Comments (2)

Motorcycle Diaries

Kaheksakümmend kilomeetrit mopeedidega

semi-overcast 18 °C

uganda_map.jpg

Tervist jälle ja sedakorda siis juba taas Ugandast. Nii nagu eelmisel korral jutt jäi, vôtsime neljapäeva hommikul Ruhengerist neli mootorratast koos juhtidega. Meie esialgse plaani peale nendega koos Kabalesse sôita vangutasid kôik kohalikud rattajuhid kahtlevalt pead - peale piiri pidavat tee kole halvaks minema ja pealegi ei saa nad niisama ratastega Ugandasse - küll aga pidi Cyanika-st väikse vaevaga olema vôimalik uued juhid leida. Ja nii jäigi, ajasime seljakotid selga, kiivrid pähe ja kihutasime 25 kilomeetrit piirini.

Sel ajal kui me piiril formaalsustega tegelesime tegi meiega tutvust paar kohalikku selli, kes pakkusid meile Kabalesse saamiseks oma teenuseid ning küsimusele kui palju see maksab vastamiseks ajas üks neist pea viltu, môtles veidi ja arvas siis, et "ten hundred thousand". Pikema kauplemise ja olemasolevate ja mitte-olmasolevate arvude teemal filosofeerimise järel otsustasime siiski vôtta auto ainult järgmiseks kümneks kilomeetriks, kuni Kisoroni, et siis seal vaadata, mis edasi saab.

Kisoros peatusime paariks tunniks ühe kohaliku hotelli restoranis ning rentisime järgmised neli mootorratast (koos juhtidega), et vôtta ette viimased ca. 50-60 kilomeetrit Bunyoni järveni. Kiivreid seekord aga enam ei olnud. Tee pidi Kisorost alates kuuldavasti väga halvaks minema ja tôesti-tôesti, esimese meile tee peal vastu sôitnud bussi juhil oli peas respiraator - ja Aafrikas on see halb märk.

Minu juhiks sattus Valentino Rossi, kes hoolimata esialgsest kokkuleppest üheskoos sôita vôttis oma mopeedist viimast. Kui ratas mônes eriti liivases ja kivises kurvis koledasti külge ette kiskus pööras ta vaid pea üle ôla tagasi ja sisistas läbi hammaste verrry bad road. Aga vaated olid tôepoolest hingematvad - guidebookid vôrdlevad seda regiooni Shveitsiga. Treppides pôldudega mäed vaheldusid bambusesalude ja vihmametsadega kui tee lookles mägedest üles ja alla, läbi lugematu hulga külade kus lapsed tee ääres kriiskasid muzungu muzungu (suahiili-keelne sôna valge mehe kohta).

Vast nii kümme kilomeetrit enne päralejôudmist juhtus lôpuks see, mida oli ammu oodata - nimelt läks Helelyni mootorrattal kumm katki. Kuna mina olin Valentinoga kuskil kaugel ees ja Toomase juht tegi kangelaslikke pingutusi meil sabas püsida, siis ei jäänudki muud üle, kui Helelyn koos kotiga Raini mopeedi peale ümber kolida - kottidega koos oli vaesel aparaadil turjal siis üle 200 kilo. See tôi kaasa môningasi probleeme juhitavusega ning mitmetes kurvides sôitis kogu see lôbus seltskond raginal teeäärsetesse pôôsastesse, samas kui tôusudel libises kôigepealt Rain ja seejärel Helelyn lihtsalt sadulast maha ja pidid seejärel jala tôusu lôpuni kômpima.

ug2 010.jpg

Umbes kella kolme paiku saabusime lôpuks neljakesi oma kolmel mootorrattal, pôhjalikult läbiraputatutena, üleni tolmustena ja väga ônnelikena Bunyoni Overland Campi, mis asub looduskaunis kohas eelpoolnimetatud järve kaldal. BOC ise on vaimustavalt lahe kohake mäenôlvale ehitatud pisikeste rôduga majade, ujumissilla, lahtise restorani ja kanuulaenutusega majutuskoht, millel esialgu ei paistnud ühtki puudust olevat. Kui me olime kôigepealt järve hüpanud, dushi all käinud, oma riided pessu andnud ja seejärel just valmistumas idülliliseks vaikseks ôhtusöögiks hakkas eemalt kostma diiselmootori mürinat ning mône minuti pärast veeres ôuele Dragomani truck, kust ronis välja terve pioneerilaager muzungusid, kes kôigepealt oma telgid üles ajasid ja siis terve ôhtu restoranis telekast jalgpalli vaatasid ja väga valju häälega mitte-väga-naljakaid anekdoote rääkisid.

Ja kuivôrd täna lôuna paiku saabus siia VEEL üks overland truck, siis otsustasime vôtta paadi ja emigreeruda ôhtuni Bushara saarele, kus on sarnane camp kuid kus tänu veidi keerulisemale kohalejôudmisele ei ole terve ôu täis küklooplampide ja Camel Trophy lühikeste pükstega britte ja ameeriklasi. Veetsime seal väga toreda pärastlôuna peamiselt raamatuid lugedes. Kella seitsmeks oli paat meil uuesti vastas ja tôi meid tagasi. Järv oli täis kanuusid kust inimesed üksteisele lehvitavad ja elu on ilus.

Ilmselt oleme siin veel ühe quality puhkepäeva, peale mida Rain ja Toomas hakkavad juba Kampala poole tagasi liikuma. Meie suundume siit tôenäoliselt otse Ssese saartele, kus viimane nädal järve ääres raamatuid lugedes ja kanuudega väiksemaid saari külastades päevi tasakesi ôhtusse veeretada.

Posted by tarmo 09:26 Archived in Uganda Comments (0)

Kukesupp ja kitsenäts

overcast 22 °C

Tervisi siis sedakorda juba Ruhengerist. Tulime praegu just kohalikust söögikohast, Restoran Rapide (kus termosetäie vee soojaks ajamine vôttis ettekandja hinnangul 15 ja tegelikkuses vast nii 20 minutit). Rain tellis seal menüüst bouillon de poulet ja sai hernesuppi, meie kolmekesi otsustasime brochettes de Chevre garni ja saime kitsenätsu - vardas küpsetatud kitseliha mis jäi koledal kombel hambusse kinni. Aga kôhud said vähemalt täis.

Täna oli siis päev, kui me gorilladel külas käisime. Eile ôhtul kohtusime ühe Belgia poisiga ning otsustasime rahvusparki minekuks transporti jagada. Hommikul oli äratus kella 5 paiku ning päiksetôusuks olime 12 km kaugusel Virunga rahvuspargi peakorteris. Rwanda poolelt on vôimalik külastada nelja erinevat gorillade gruppi, suuremate juurde pääseb päevas 8 inimest, väiksemate juurde 6. Neist kôige suuremas, Susa grupis, on 35 gorillat - aga seal on konks: Susa grupp on ühtlasi ka kôige raskemini ligipääsetav. Kui teiste gruppideni jôudmiseks läheb pargi peakorterist vast nii maksimaalselt tund, siis Susani pääsemine on sageli kuni 4-tunnine rühkimine mööda Karisimbi vulkaani nôlvu, üle 3,000 meetri kôrgusele. See kôik kôlas nagu mesi meie kôrvadele ja seega tegime kôik endast oleneva selleks, et me oleksime järjekorras esimesed. Nii ka läks ja kella poole üheksaks, peale tunniajast rappumist mööda kohalikke külavaheteid, olime oma päevase matka algpunktis, vôtsime kotid selga ja asusime teele. Meie kaheksane grupp sisaldas lisaks neljale teile juba tuttavale reisijale veel eile kohatud Belglast, hilises keskeas Kanada paari ja 63-aastast valehammaste, pingutatud näonaha ja ulja nokamütsiga Tom-i, from Fort Lauderdale, Florida. Ja temast tuleb meil veel lähemalt juttu.

rh 003.jpg

Matk kulges üsna järsult ülesmäge kuid suhteliselt rahulikus tempos, väikeste hingamispausidega iga 10-15 minuti tagant. Vaatamata oma soliidsele eale pidas Tom Floridast väga vapralt vastu ning püsis meie (kui vast Toomas välja arvata) muidu ju üsna noore ja kobeda seltskonnaga ilusti kaasas. Umbes tunni ajaga jôudsime metsa piirini ja see oli tôesti TIHE. Meie giid oli pidevalt ühenduses juba varem metsa läinud trackeritega, kes meile walkie-talkie kaudu iga natukese aja tagant gorillade plaanidest teada andsid. Nagu lubatud, vôttiski nendeni jôudmine veidi rohkem kui neli tundi (asja ei teinud lihtsamaks tôsiasi, et gorillad olid otsustanud kogu aeg liikuda ja seda mitte meie suunas). Kümmekond minutit peale keskpäeva hakkas eestpoolt kostma üksikuid raksatusi, mille peale meiega kaasasolnud kaks muidu väga laisa ja osavôtmatu ilmega sôdurit silmnähtavalt elavnesid ning silmi pungitades ja pöialt tôstes selgelt märku andsid, et tôe hetk on ligi jôudmas. Mône hetke pärast kohtusimegi trackeritega, kelle hoole alla me oma seljakotid jätsime, siis veel hetk joomiseks ja fotoaparaatide valmisseadmiseks ning siis algaski meie tund aega koos mägigorilladega.

rh 004.jpg

Peale seda, kui meie giid oli esimese silverbackiga (täiskasvanud isane gorilla) môningase röhkimise ja mômisemisega kokkuleppe saavutanud, laskusime nôlva mööda väiksesse orgu, kus igast pôôsast ja bambusepuhmast vaatas välja gorilla vôi paar. Nüüd aktiveerus äkitselt ka Tom Floridast, kes püüdis end iga gorilla ette istuma sättida, nii et giid saaks temast nii video kui paar pilti teha. Muuhulgas suutis ta suure sebimise käigus ülaltoodud pildil olevast silverbackist välklambiga pilti teha - asi mille kohta nii kôik guidebookid kui ka rangerid ühehäälselt väidavad, et see EI OLE tark tegu. Môni hetk peale välku, kui Tom Floridast just agiteeritult kôigile kes kuulata viitsisid seletas, et see oli täiesti kogemata, ajas see suur, ligi 200-kilone gorilla end rahulikult jalule, suundus otse meie grupi poole, rühkis mind riivates korraga väga ehmunud inimeste vahelt läbi, haaras möödaminnes Florida Tomi vasakust käsivarrest kinni ja viskas ta matsuga vastu maad. Ja jalutas seejärel rahumeeli pôôsastesse, rangerid ja sôdurid naerust lämbumas. Peale esimest ehmatust ja pükste kuivamist sattus Tom Floridast juhtunust kohutavasse vaimustusse, rääkis segast juttu near death experience-st ja sättis end järgmiste gorillade ette istuma, valehambad säramas ja sôrmed victory-märki näitamas. Muidugimôista päädis see sellega, et VEEL üks gorilla jooksis tast mürinal üle - asjaolu mis Florida Tomi vaimustust ainult suurendas.

Meie tund sai läbi enne kui ta jôudis alatagi ja peale paari küpsist ja peotäit belglase kotist leitud kuiva müslit asusime tagasiteele. Kuigi tema ees jalutas giid ja kaks porterit suutis emotsionaalselt laetud ja tasapisi veidi väsima hakkav Tom Floridast kahel korral giidi silmist kaotada ja vale rada mööda minema koperdada. Paari tunniga jôudsime siiski kôik ônnelikult alla oma sôiduvahenditeni ning tund hiljem olime juba tagasi Ruhengeris.

Kokkuvôttes tuleb öelda, et tänane päev ületas meie kôikide ootused - olime valmis selleks, et näeme paari gorillat pimedas metsas ja saame neist paremal juhul paar väriseva käega tehtud telefotot. Tegelikkuses jalutasime koos kogu 35-pealise Susa grupiga praktiliselt ôlg-ôla kôrval tund aega mööda dzhunglit - loomaaias gorilla nägemisest oli see elamus ca. 4.6 parseki kaugusel.

Homme on kavas siit taas liikuma hakata, ilmselt tagasi Ugandasse. Plaan on proovida nôusse rääkida neli kohalikku mootorratta-taksot, et siis nendega piir ületada ja siit ca. 70 kilomeetri kaugusel asuva Bunyoni järve äärde jôuda. Kuidas see meil ônnestub, kuulete aga järgmisel korral.

Posted by tarmo 10:21 Archived in Rwanda Comments (1)

Brown Girl in the Ring

Three Men in a Tub

semi-overcast 24 °C

Need, kes on meie eelmisi sissekandeid usinalt lugenud, teavad, et Rain yhel ilusal hommikul kiusatusele jarele andis ja yksi Kongos ara kais. Kuna meie lugejatelt on laekunud etteheiteid sellise motlematu kaitumise osas, on Rain lubanud edaspidi enam mitte ylejaanud reisiseltskonnast eemalduda ning et te moistaksite kui tosiselt ta oma lubadust votab, yks illustratsioon:

rh 001.jpg

Aga nyyd siis veidi sellest, mis juhtus vahepeal. Kuna viimasest kirjutamisest on mitu paeva moodas, vois lugejatele jaada mulje, et hulbime siiani koos kohvilaadungiga kuskil keset Kivu jarve.
Eile hommikul olime Cyangugu kaubasadamas kell 7 kohal - just nii, nagu kokkulepitud. Juba sadama suunas maest alla laskudes tuvastasime distantsilt, et "meie" laevale polnud midagi peale laetud, paadininas tukkus vaid kaks neegrit. Sadamas oli see eest yks teine alus, kuhjaga tyhja taarat tais ja see pilt sisendas meile optimismi.

Seda kyll paraku vaid kuni selle hetkeni, kui leidsime sadama pealt yhe mehe, kes prantsuse keelt raakis. Ilmnes, et Rain ja Tarmo polnudki nii valesti eilsest jutust aru saanud, kehtisid nii "laev", "homme", "Gisenyi" kui ka "kell 7", aga sellise vaikse erinevusega, et meie ees loksuv laadungiga kaubalaev, mitte ei "lahkunud" kell 7, vaid oli kell 7 "saabunud"...Close enough!
Ilmekalt zhestikuleerides suutsime edasise kommunikatsiooni kaigus valja selgitada, et meil siiski polnud mingit lootust sel paeval yhegi aluse peale saada ja jargmine laks alles homme. Aga see oli meie jaoks liiga hilja, sest jargmise paeva hommikul kell 7 pidime juba Ruhengeri Tourist Office'i ees seisma, valmisolekuga gorillasid otsima minna.

Kasutasime oma viimast voimalust tyytust bussireisist paaseda ja proovisime helistada koigile guidebook'is antud mootorpaadi "agentidele", kuid ykski number ei vastanud. Nii ei jaanudki muud yle, kui kurvalt tunnistada, et meie kindlasti-vaga-meeldejaav laevareis kukkus labi, ja lonkida kurvalt bussijaama.
Kusjuures me olime nii elavalt ette kujutanud, kuidas laevareisi alguses kapten meile selgel ja kolaval haalel instruktsioone jagab juhuks, kui peaks mingi eriolukord tekkima - "paastevestid leiate oma istme alt" ja "eriolukorras laskuge ykshaaval rahu sailitades liugteed mooda vette" jne.

Otseteed Cyangugust Gisenyisse peavad isegi kohalikud talumatult halvaks ja sellistesse motteavaldustesse tuleb sellistes riikides, kus me hetkel viibime, vaga tosiselt suhtuda. Seetottu olime sunnitud ette votma kilplaslikult pika tee - siinkohal on abiks kaardi pealt jarje ajamine - Cyangugu-Butare-Kigali-Ruhengeri, mis koos ymberistumistega kestis ligi 8 tundi. Kindlasti on teie hulgas nyyd neid, kes sellesse yleolevalt suhtuvad - mis see 8 tundi siis ara ei ole! Ilmestamaks olukorda kujutage ette, et te olete marsas ja koikidel kohtadel istub yks inimene - meie maal teeb see koos juhiga kokku 12 inimest. Me suutsime oma sama suurusega marsas kokku lugeda 21 inimest :)

Bussireisi meenutades on sellel sissekandel ka selline nimi nagu see on - nimelt kuulasime terve tee Cyangugust Kigalisse Boney M'i! "Ra-ra-rasputin" ja "Daddy Cool" ja kogu ylejaanud kullavaramu. Ruanda magede vahel paksult tais tuubitud marsas kihutades oli see nii absurdne kooslus, et me ei suutnud muud kui sydamest naerda.

Bussireisi kontekstis tahaks veel yhe asja ara mainida, mis siin kontinendil nii yllatavalt teistmoodi on - selles marsas nagime esimest aafrika last, kes nuttis. Kusjuures mitte ei karjunud ega jonninud, vaid tihkus vaikselt nutta. Ja markimisvaarne on see seetottu, et aafrika lapsed lihtsalt ei nuta! Me oleme neid nainud koige voimatumates poosides ja olukordades ja olenemata vanusest on nad alati vaiksed ja vagurad.

Aga et te ei arvaks, et oleme kuskil jumala poolt hyljatud maailmanurgas, peame vajalikuks ara markida, et viibime siin samaaegselt koos paljude teiste tahtsate inimestega. Meiega yhel ajal on nii Ugandas kui Ruandas naitleja Don Cheadle, kes siin filmi "Hotel Rwanda" promob, ysna pea on Ugandasse saabumas ka Brad Pitt ja Angelina Jolie. Sel ajal, kui meie Cyangugus olime, kylastas Ruanda pealinna Bill Clinton.

Toimus veel yks oluline syndmus, mida ka kohalikud ajalehed on ohtrasonaliselt kiitnud. Nimelt sai senisest Ruanda rahandusministrist Aafrika Arengupanga president. Selle syndmuse ja Clintoni visiidi puhul kubisevad lehed onnesoovidest. Moned naited: Kohvifirma Rwandex kuulutab yle lehekylje: Congratulatory Message. The shareholders , President of the Board, The Management Board, and the entire Staff of Rwandex congratulate Hon: Donald Kaberuka upon his election as the president of the African Development Bank. We wish him the best at ADB. Samasugused lehekyljesuurused tervitused on suunatud ka Bill Clintonile. Nendele meestele suunatud onnitlused katavad ajalehe 34 lehekyljest tervelt 8. Karta on, et see on alles algus, Brad ja Angelina on ju alles siiapoole teel.

PS. teadmiseks neile, kes ei ole sellist funktsiooni travellerspointi lehelt veel leidnud, on seal siiski olemas "subscribe" valik lehe yleval paremas nurgas. Registreerige ennast ara ja elektroonikud teevad juba uute uudiste ilmumise teatamise too ise ara ja te ei pea kogu aeg kaima meie blogi tshekkamas.

Posted by helelyn 10:18 Archived in Rwanda Comments (0)

(Entries 1 - 6 of 13) Page [1] 2 3 »